Hamba tugikudede (parodondi) haiguste põhjused

Hamba tugikudede haiguste tekkepõhjused võivad olla lokaalsed ja üldised. Sagedamini on tegemist mitme ebasoodsa teguri koosmõjuga.

Lokaalsed põhjused on:

  • halb suuõõne hügieen;
  • ravimata või halvasti ravitud hambad: täidised on halvasti viimistletud, lebavad igemel või ei taasta hamba anatoomilist kuju;
  • halvasti valmistatud proteesid, mis on hambakatu peetumise põhjuseks;
  • hammaste asendianomaaliad, eriti hammaste kuhjumine;
  • rasked hambumusanomaaliad (hambaridade vahekord on häiritud);
  • keele-, huule- ja põsekidade madal kinnitumine lõualuudele.

Üldised põhjused on:

  • rasked üdhaigused, mis muudavad organismi reaktiivsust, nende hulgas ägedad nakkushaigused ja pahaloomulised süsteemsed haigused;
  • hormonaalsed häired;
  • verehaigused;
  • nahahaigused;
  • hormonaalsed nihked organismis puberteedi, raseduse ja kliimaksi ajal, samuti rasestumisvastaste vahendite kasutamisel;
  • süsteemsete haiguste raviks kasutatavate ravimite kõrvaltoimed;
  • mürgistused.

Kõige sagedasem on siiski parodondi põletikuline protsess, mis algab igemepõletikuna (gingiviit) ning ravi puudumisel süveneb ning levib edasi, minnes üle parodontiidiks. Põletikku tekitavad hamba pindadele kinnitunud mikroobid e. hambakatt.

Hambakatt

Hamba pinda katab alati õhuke orgaaniline kile, mis täidab emaili struktuuri ebatasasused ning on ioonvahetuse keskkonnaks hambakudede ja sülje vahel. Hambapinna poleerimisel see kiht eemaldub, kuid moodustub sülje valkude baasil uuesti. Emailikile on ka sobivaks aluseks mikroobide kinnitumisel. Juba mõni tund pärast hammaste ideaalset puhastamist hakkavad hambapinnale sadenema mikroobid, mis kinnituvad tugevalt hambapinnale. Alguses on mikroobid hambapinnal üherakulise kihina, kuid kiiresti paljunedes moodustavad kooslusi, mis 2-3 päeva möödumisel hakkavad üksteist katma. Hambakatu paksenedes mikroobide kooslus pidevalt muutub, kuna katu alumistes kihtides tekib hapnikuvaba keskkond, mis on soodne anaeroobsetele bakteritele. Viimastel on suurem kahjustav toime hamba tugikudedele.

Hambakattu võib leida nii hamba vabal pinnal, kui ka igemetaskus. Mikroorganismid toodavad mitmesuguseid kudesid lõhustavaid ensüüme ja eritavad jääkprodukte, mis kahjustavad terveid rakke. Kui kattu on hambapinnal vähe, on ta nähtav hea valgustuse juures mati tsoonina igemeservas või hambapinnal olevates loomulikes vagudes ja lohukestes. Selle paremaks esiletoomiseks hügieeniõpetuse käigus ja enesekontrolliks kasutatakse indikaatortablette  või –lahuseid, mille imemisel värvub katt intensiivselt ja on peegli abil hästi vaadeldav kõigil hambapindadel. Selliseid tablette saab osta apteegi käsimüügiletist kõrvuti teiste suuhügieeni vahenditega.

Hambakivi

Kui hambakatt on olnud hambapinnal pikka aega, hakkavad sellesse süljest ladestuma mineraalainete soolad. Mineraliseerunud hambakattu nimetetakse hambakiviks.

Kõrvuti hambakatu kogunemisega on hambakivi moodustumisel oluline tähtsus ka toidul, eriti selle konsistentsil. Nii tekib hambakivi kergemini süsivesikuterikast toitu eelistavatel inimestel. Hambakivi võib toidu- ja tubakapigmentide toimel värvuda, omandades kollakaspruunika kuni mustja värvuse. Kõige enam tekib hambakivi süljenäärmejuhade avanemiskohtade läheduses, s.o. alumiste esihammaste keelepoolsetel ja ülemiste purihammaste põsepoolsetel pindadel.Üksikutel juhtudel võib näha hambakivi katmas plaadina hammaste mälumispindu. Seda siis, kui üks suupool on pikka aega funktsioonist väljas olnud.

Hamba vabal pinnal on kivi hea valgustuse juures ja korrektse instrumendi olemasolul lihtne eemaldada.

Igemetasku olemasolu korral juurepinnale, igeme alla tekkinud hambakivi on reeglina tihe, tume ja raskesti eemaldatav. Hambakivi saab eemaldada vaid hambaravikabinetis, sest see nõuab steriilsust, spetsiaalseid instrumente ja professionaalseid oskusi.

Kui suuhügieen on olnud pikka aega halb, siis kõrvuti hamba kõvakudede kahjustusega areneb hammast ümbritsevate pehmete kudede põletik, kas üksikute hammaste või terve hambakaare osas. Sõltuvalt protsessi sügavusest eristatakse gingiviiti ja parodontiiti.

Gingiviit

See on hammast ümbritseva igeme põletik, mis kujuneb välja ebasoodsate lokaalsete ja üldiste faktorite toimel, kusjuures on säilunud igeme terviklik kinnitus hambapinnale. Tüüpiline on igeme veritsemine, valulikkus, punetus ja turse, harvem haavandumine ja vohamine. Gingiviit on iseloomulik rohkem lastele ja noortele inimestele. Alla kuueaastastel on gingiviiti harva, hiljem esinemissagedus järk-järgult suureneb. Puberteediealistel täheldatakse gingiviiti 90%-l.

Erinevalt täiskasvanutest progresseerub lastel gingiviit harva parodontiidiks, sest neil on kudede kaitsemehhanismid hästi väljendunud.

Parodontiit

See on mikroobide poolt põhjustatud hammast ümbritsevate kudede põletik, mille tagajärjel hävib hamba kinnituskudede süsteem ja luu, kuni hammas langeb välja. Gingiviiti ja parodontiiti peetakse sama haiguse eri staadiumiteks. Olenevalt organismi vastupanuvõimest ei arene gingiviidist alati parodontiiti. Parodontiidile on iseloomulik igemete veritsus pika aja jooksul. Lisaks igemepõletiku sümpomaatikale, on tekkinud igemetaskud, mis võivad edasi areneda luutaskuteks. Haiguse tekkele aitavad kaasa karioossed hambad, hooldamata hambaproteesid. Põletiku tagajärjel hävib hammast ümbritsev luu ja asendub põletikulise granulatsioonikoega, mille tagajärjel hakkavad hambad liikuma ja muudavad oma asendit üksteise suhtes. See toob lõpuks kaasa ka funktsioonihärjeid. Parodontiit esineb tavaliselt täiskasvanutel ja see on üldjuhul kroonilise iseloomuga. Haigus võib süveneda aeglaselt või kiiremini. Ägestumine, eriti abstsesside (mädakollete) tekke korral, võib anda olulisi üldnähtusid, nagu kehatemperatuuri tõus, halb enesetunne, vere settereaktsiooni kiirenemine, leukotsüütide hulga suurenemine.

Parodontiidi kahjustav toime ei ole seotud ainult igemetega, vaid haigus mõjutab kogu organismi. Mikroobide otsesest toimest hävineb hammast hoidev luu. Nende mikroobide vastu tekib ka süsteemne immuunreaktsioon, mis põhjustab haiguslikke muutusi ka teistes organisüsteemides. On leitud, et parodontiit võib soodustada reuma, reumatoidartriidi, ateroskleroosi, südameinfarkti ja insuldi teket, põhjustada vastsündinute madalat sünnikaalu. Kliinilised uuringud mujal maailmas on näidanud, et erineva raskusastmega hamba kinnituskudede kahjustusi on ligi 80%-l inimestest ning rasket parodontiiti ligi 5-20%-l inimestest.

Pidage meeles!

Suu limaskesta või igeme põletiku ilmnemisel tuleb pöörduda kohe hambaarsti/ suuhügienisti poole, kes selgitab välja tekkepõhjused ja kavandab ravi. Haiguse ravi on kompleksne ja pikaajaline ning nõuab palju kannatlikkust nii patsiendilt kui ka arstilt. Ravitulemus on positiivne ainult arsti ja patsiendi tiheda koostöö korral. Hea ravitulemus ja selle püsimine sõltub patsiendi valmidusest muuta oma harjumusi ning soovist täita hambaarsti / suuhügienisti ettekirjutusi ja kinni pidada regulaarse järelkontrolli ning individuaalse suuhügieeni programmist.